“Hingelaul”

Olid 1960-ndad. Meedia maalis pilte õnnelikest kodanikest. Elu nõukaimpeeriumis rusus vaimu, hinge. Hingelaul oli üks sõnum, mille PR sel ajal tekitas (aastal 1968). Ka see sõnum häiris väga tolleaegseid ameti- ja võimumehi. Etendustel esitamise järgselt tulid valvsad onud ja alustasid „sõbralikku üleküsitlust“. Miks must hing? Õnneliku nõukogudenoore hing ei saa olla must. Miks selline rida – vaba nagu taevalind? Jne, jne. Tuli neid, kunsti sügavustest raske arusaamisega persoone, valgustada. Näiteks nii, et näete embleemil on must hakk, kes hakkas koos teiste hakikestega alkoholi kuritarvitama (on ju pildil lausa selili!), tema hing on muutunud alkoholi kuritarvitamisega mustaks. Või näitasime vanapaberil olevaid sõnu, kus sõna „hing“ oli spetsiaalselt asendatud igal pool sõnaga „king“. Siis kõlab kogu lugu mõnus-tobedalt (nt milleks, milleks, milleks mulle king, või mustaks jäigi king, jne) ja uurijamehed olid püsti hädas, et mis sõnumit nad selle kuramuse kingaga proovivad rahvale ütelda. Juurde ajasime tõsise näoga loba, et intris toimuvas tudengite omavahelises keelelises lõpmsimises tähendab sõna „hing“ tegelikult „kinga“. Ja veel, eriti mõnus oli Hingelaulu laulda otse laval (sealt ka antud lindistus), saalis tohutult publikut ja kimp valvsaid kodanikke ja veel venitada spetsiaalselt sõnu „hing“ ja „taevalind“ tolleaegse publiku rõõmuks ja nende tegelinskite ärritamiseks. Ja ärritas see neid kõvasti!
Viis: Mihkel Zilmer. Sõnad: A. Alavainu mustandluuletuse baasil J. Kask, M. Zilmer

Leave a Reply

Your email address will not be published.